Palves peitub jõud!

Arlis oli omadega nii põhjas, et elas kodutuna sõjaväe katakombides ja peksis lõbu pärast teisi. Eluisu oli otsas. Nüüd on 34-aastane Arlis sõltuvusest prii, leidis omale toetava naise ja aitab ka teisi abivajajaid.

Arlis jäi kodutuks 18-aastaselt. “Selleks ajaks olin ma juba alkoholisõltuvuses, olin kanepitarvitaja ja enne kui aru sain, magasin koridoris, kui õues oli 25 kraadi külma ja koridoris ei olnud kütet ega soojendust,” meenutas ta “Ringvaates”.

“Mäletan, et hommikul pidin kaks tundi kõndima, kuni hakkasin oma jalgu tundma. Ma olin liikuva eluviisiga kodutu, et seal, kus sai, kus oli soe ja võimalust, sinna ma üritasin pugeda.”

Kõige hullem koht on Arlise sõnul Paljassaare lõpus metsas, kus on vanad pommivarjendid ja muud sõjaväerajatised.

Arlise vanemad läksid lahku, kui poiss oli 2-aastane. Tema isa oli alkohoolik ja kodus oli perevägivalda. Mõne aasta pärast sai Arlis endale poolvenna. Ema oli üksikvanem ja pidi neid kasvatama üksi, mistõttu pidid nad palju olema omapead kodus.

Valu vanemate lahutuse pärast, valed sõbrad ja adrenaliinivajadus viisid Arlise tagasi vaadates uskumatute tegudeni. “Liinibussi panime põlema. Ma olin siis võib-olla kuuene. Kaheksa-aastaselt ma juba esimest korda murdsin korterisse sisse,” kirjeldas Arlis.

“Sellises vanuses hakkasid pihta ka loomade piinamised – panime neid põlema ja tegime igast jubedusi. Ma mäletan, et ma pärast seda kõndisin ja nutsin sellepärast, mida ma olin teinud.”

Esimesed 15 aastat oli Arlis maapoiss ja seal olid igavuse peletajad ja pingemaandajad suits ning alkohol. 15-aastaselt kolis ta tädi juurde Tallinna, Kopli liinile. Tunnistus 8. klassi lõpetamisest jäi haridusteel viimaseks.

Arlis nägi kogu tumedamat poolt, mida Tallinna ööelu võis pakkuda. Suuresti hoidis ta hinge sees varastades ja narkootikume müües. Imekombel ei jäänud ta vahele. Pärast ühte järjekordset vargust ei andnud aga Arlise südametunnistus rahu.

“See vargus jäi mind painama. Ma läksin politseijaoskonda, astusin sisse ja ütlesin, et ma varastasin selle rahakoti ja sooviks end üles anda ja rahakoti tagastada. Selle sain kinnipidamisasutuses veeta mõned päevad. See tundus nagu puhkus. Neli paksu raamatut lugesin selle ajaga läbi.”

Pärast seda siiski Arlise elus midagi suurt ei muutunud, pigem veeres elu edasi allamäge. “Ma olin nii sügavas depressioonis, et võitlesin igapäevaselt enesetapumõtetega. Hommikusöögi kõrvale inimene joob tavaliselt kohvi, ma jõin kolm õlut,” kirjeldas ta.

“Siis hakkas aju tööle ja tuli amfetamiin, edasi seened, korra sai heroiini tarvitatud ja igasugu muid aineid – ecstasy, MDMA, mis vähegi kätte õnnestus saada.” Arlis käis narkouimas linna peal vägivallatsemas ja inimestega kaklemas lihtsalt lõbu pärast.

Pere oli Arlisest ammu lahti öelnud. Miski ei õnnestunud, ka eneselt elu võtmine. Ta veetis päevi Balti jaamas koos teiste kodututega ja jõi nendega koos odekolonni ja elas kodutute öömajas.

Elumuutev hetk juhtus Arlisega Keskturul, kuhu ta läks ühel reede hommikul otsima peaparandust. Seal jagas kodututele abi Sander Pukk nagu ta siiani teeb igal reedel ja tegi Arlisele ettepaneku minna rehabilitatsiooni. Tema käest sai Arlis Lootuse Küla kontaktid.

“Seal oli inimesi igast eluvaldkondadest – üks mees, kes oli 41 aastat istunud kinni Siberi kolooniates, ooperilaulja, ehitajad, isegi suurettevõtjad, kes on lihtsalt varisõltlased.”

Arlis meenutas, et nägi ühel ööl unes heledapäist tütarlast, kes oli tema paremal käel ja kellele ta pani käe ümber. See unenägu jäi teda kummitama. Aga varsti pärast Lootuse Küla vilistlaspidu, kus ta kohtus pikaaegse kirjasõbra, muusikaõpetajaks õppinud ja Lootuse Küla toetusprogrammiga liitunud Maiga, oli kõik selge.

“Mai tuli minu juurde ja küsis, kas ta saaks minuga korra rääkida,” meenutas Arlis. “Me rääkisime põgusalt ja tegi ettepaneku teha koos mälestuseks pilti. Läksime pilti tegema ja tol hetkel, kui pilti tegime, panin käe Mai ümber ja mul tuli meelde see unenägu, mis oli täpselt selline nagu pilt unenäos. Mõtlesin, et kas tõesti tema on see.”

Mai meenutas, et kui ta samal õhtul koju läks, oli ta südamevalust täitsa kurb. “Ma olin armunud juba esimesel päeval.” Arlise minevik on olnud tema jaoks pigem kurb kui ebameeldiv. “Ta saab õpetada ja julgustada neid, kes on samas olukorras, et sealt on väljapääs ja olla eeskuju.”